Ajalugu

Hoone asub Tartu vanalinna keskel ja kuulub arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla.

Maa-ala, kus hoone asub, on tõenäoliselt küllalt varakult hoonestatud. Vanimad teated kinnistu kohta pärinevad raehärra Wybersi poolt 16. sajandi lõpuveerandil koostatud revisjoniraamatust. Tollal koosnes maa-ala kahest väiksemast, juba 16. sajandi lõpul ühendatud krundist.

Varasemad teadaolevad kiviehitised hävisid Põhjasõjas. Pärast sõda seisid krundil pikemat aega varemed ja siia oli ehitatud krundi sisemusse, Küütri tänava poolsesse külge puust majake, mis hävis 1775 a. tulekahjus. Praegune Ülikooli 15 ehitati kahes etapis. 1777 – 1778 ehitati krundi Ülikooli tänava poolsesse külge ühekordne kivimaja, mis 1810 a. ehitati ümber kolmekordseks hooneks. Maja sai praeguseni säilinud varaklassitsismist laenatud motiivistikuga stukkdekoori. Hilisemasse perioodi kuuluvad juurdeehitis hooviküljel ja järk-järgult elamuga liidetud kõrvalhooned, millega saavutati suurem tubade arv.

Maja algne trepikoda paiknes praegusest S-suunas kõrvalruumis.

1842. aastal ostis kinnisvara ja krundi koos kivist elamu ja kõrvalhoonetega Liivimaa Aadlimõisate Krediidiselts. 1830-ndatel 1840-ndatel aastatel teostas krediidiselts ulatusliku remondi, mille käigus ehitati ka uus trepikoda. Sama perioodiga võib seostada ka hoovipoolse trepikoja kujunduse. Aja jooksul on mitmeid ruume ümber ehitatud ja vaheseintega osadeks jagatud. Ajavahemikul 1910 – 1920 üüris hoonet Püha Antoniuse Gild. Nõukogude perioodil paiknesid majas elukorterid, suuremaid ümberehitustöid ei toimunud. 1990-ndatel aastatel on maja teisel korrusel paiknenud bürooruumid.

Vanimatest teadaolevatest kirjetest kuni tänapäevani on maa-alal ja sellel paiknevatel hoonetel olnud kokku pea 20 omanikku.

Eksterjööri põhiskeem pärineb 1810ndast aastast, mida on vähesel määral aegade jooksul muudetud ja täiendatud. Maja alumisel, 18. sajandil ehitatud korrusel vanemaid detaile enam ei leidu. Seal paiknesid mitmesugused asutused (krediidiseltsi ametiruumid, lombard, politseijaoskond jm.) ja seetõttu on tõenäoliselt siseruumide kujundust tihti muudetud ja ümber ehitatud. Varasemad detailid on säilinud ülemiste korruste elukorterites.

Majas on säilinud mitmesuguseid hinnalisi 19. sajandi arhitektuurseid detaile: mitut tüüpi uksed ja nende käepidemed, valgetest glasuurkahlitest karniisidega ahjud, mõned laekarniisid. Vanimateks hoones säilinud väärtuslikeks detailideks võib pidada algse hoone aluste keldrite ristvõlve. Juurdeehitatud osa all paiknevad tonnvõlvid.

Akende siseraamistus on põhiosas uuematega asendatud ja säilinud on välisraamid. Vanemad aknasulused puuduvad. Mõlema trepikoja treitud balustritega võred pärinevad 1830-ndatest 1840-ndatest aastatest.